Hommikune raba on midagi müstilist ja salapärast. Viimati käisin päikese tõusu pildistamas Viru rabas. Ärkasin keset ööd üles, pakkisin koti kokku ja läksin. Väljas oli kottpime ja tänavatel sõitsid ainult pidulisi koju viivad taksod. Sõit koha peale oli üpriski tavaline aga kottpimedas metsas pealambiga jalutamine oli juba natukene elevust tekitav. Iga krõps kostus nagu see kajaks üle metsa.
Siis aga kajasid eemal lindude hääled, mis mu hetkeks kuulatama panid. Läheduses, kuskil puude taga oleval lagedamal alal oli suur parv. Kuna oli kevadine aeg, siis on see rabades täiesti normaalne nähtus. Vaikselt hakkas ka silmapiirile valgust tekkima ning vaatetorni juurde jõudes oli juba päris valgeks läinud.
Alati on mul vaja esimese asjana torni tippu ronida, et ülevaadet saada. Puude vahel ja järvede kohal hiilis udu, mis kohati oli nii paks, et läbi ei näinud midagi. Samal hakkasid üle metsaserva ka esimesed päikesekiired välja tulema. Kätte oli jõudnud kõige magusam pildistamise aeg.

Udu on minu jaoks selline element, mis võiks olla igal rabafotol. Ilmselt seepärast, et me (mina ja udu) satume tihti samal ajal samasse kohta. Koha peal tekitab ta mõnusalt müstilise atmosfääri ja hiljem piltidelt mõjub ta samamoodi.
Lisaks sellele aitab ta ka päikesevalgust pehmendada, kui see peaks liialt tugev olema. Järgnev foto on tehtud ühel hommikul Kakerdaja rabas. Udu oli niivõrd paks, et päike oli kui ümmargune väike kuu, mille poole võib vaadata ilma, et silmanägemisest ilma jääks.

Hommikul rappa minnes ei saa mitte kunagi kindel olla, mis seal täpselt ootab. On seal udu, milline on päikesetõus, mis lind sind parajasti üllatab ja kas kala järves lupsu lööb. Üks on kindel – see on üks parimaid kohti, kus päikesetõusu nautida ja pildistada.

Kui soovid samuti tabada hommikuse raba müstikat, siis juulis on tulemas workshop! Täpsem info peatselt.
PILT